Unistuste Tööandja 2016 tiitliga pärjatud Teaduskeskuse AHHAA juht Andres Juur jagab kogemusi sellest, kuidas nende tööandja bränd on saanud nii populaarseks, et inimesed tulevad end ise neile pakkuma.
Teaduskeskus AHHAA on Juure sõnul kommunikatsiooni ja turismiasutus, mis müüb usku teadusse ja teadmiste väärtusse. „Meie töö on seda huvitavalt ja inimesi kaasates teha,“ lisab ta. Selline missioon meelitab palju huvilisi, lisaks vabatahtlikke ning entusiastlikke töötajaid. Juure sõnul on nad õnnelikus olukorras, sest inimesed tulevad ise nende „ukse“ taha. Seoses auhinnaga ollakse nüüd esimest korda sunnitud „peegli“ ette astuma ja endalt küsima, mis see nende võlu siis õigupoolest on.
Uute töötajate sõel
AHHAA väljapoole kuvamisega tegeleb suuresti meedia, kuvandit aitavad luua ka suured projektid. Töötajate osas liigub info aga peamiselt suust-suhu. „Mingi portsu inimeste jaoks jääb AHHAA ühel hetkel pisikeseks ja siis tulevad uued inimesed peale. Endisi töötajaid on juba päris suur ports, eks nemad aga ka uued töötajad räägivad, mis siin toimub,“ lisab Juur. Uute töötajate puhul on AHHAAS kõige olulisem see, et teadusest rääkimine paneks inimesel silmad särama, ent lisaks sellele vaadatakse värbamisel ka nende elukogemust. Juur tunnistab, et nad on ära saatnud palju tarku inimesi, kel pole ette näidata eelnevat töökogemust, olgu selleks kasvõi teenindamine McDonalds`is, koristajana lisaraha teenimine või vabatahtlikuks olemine. Eelneva töökogemuse klausel lisandus värbamisel siis, kui oli ilmne, et eelneva töökogemuseta inimesed ei pidanud katseaja lõpuni vastu. Teisalt kombatakse ka töölesoovija maailmapilti, mida haridustase sageli ei näita. Kandidaatidele esitatakse küsimusi nagu: seleta, mis osa on laeva vöör, miks aatomis on elektronid, mida teeb DNA jne. Andres Juur toob markantse näite, et näituse „Ujub või upub?“ projektijuhiks tahtis saada inimene, kes ei teinud vahet, mis laeva osa on ahter ja mis vöör. „Kui elementaarmõistetest ei saa aru, on meil raske tööd teha. Meie majja on kogunenud nohikud ja neil läheb hari punaseks, kui teisel pool lauda on ebapädev inimene.“
Ent AHHAAsse on tööle võetud ka noori, kel loodusteaduslikku tausta pole, küll aga torkab silma, et tööle kandideerijal on väga hea suhtumine, väärtused paigas ning suur tahe. Ent kohe vestlusel on nendega kokku lepitud, mis ajaks nad esmaste teadmiste pagasi omandavad.
Missioonitunne ja muud toetavad tegevused
Enamasti tulevad inimesed AHHAAsse missioonitunde ja fanatismiga ning terve maja hingab selles rütmis. Seda ühist hingamist toetab ka AHHAA kinnine Facebooki grupp, kus jagatakse põnevaid asju internetist, aga sedagi, kui keegi mingi huvitava katse teeb jne. Ehk seal on omamoodi andekuse turg, mida hinnatakse like`ide ja kommentaaridega. Lisaks korraldatakse terve firma üritustena suvepäevi ja jõulupidu, mis on rangelt oma töötajatele, et ergutada kolleegide vahelist suhtlust. Talvepäevad on aga suur pereüritus. 10 aastat on AHHAA korraldanud Teadlaste Öö Festivali, mis on Andres Juure sõnul sisuliselt suurim sisekommunikatsiooni üritus. Siis on AHHAA koordineerida üle 400 ürituse terve nädala jooksul üle Eesti ja kõik AHHAA 80 töötajat on sellega seotud. Lisaks on tavapärased töörollid vahetuses ja töötajad peavad ka omavahel risti-rästi üle maja suhtlema.
Kuidas hoida silmad säravana?
Enamasti kestab uuele töötaja vaimustus kaks aastat, mil ta avastab uusi katseid ja eksponaate. Kuna AHHAA on kiiresti kasvanud, on just nendes kasvutingimustes olnud lihtsam pakkuda sealt edasi mõnd uut karjääriotsa. Nüüd ollakse aga jõudmas seisu, kus pidev kasv ei jätku nii hoogsalt. Siis tõstatub küsimus, kuidas rutiini mittetaluvate noorte silmad pärast esimese vaimustuse möödumist taas särama panna. Lahendusena püüab Juur töökohti jätkuvalt maja siseselt ümber mängida. Juure seisukoht on selline, et kus viga näed laita, sinna pannakse inimene tööle paremat lahendust leidma. Töötajale antakse võimalus proovida mõnd administreerimise osa ja end uue külje alt näidata. „Selliseid võimalusi oleme pakkunud, see hoiab ärksana ja aitab tuua uut hingamist. Näiteks oled teadusteatrit juba teinud, siis nüüd lähed räägid tähtedest jne.“
Vabatahtlike magnet
AHHAA meelitab ligi palju vabatahtlikke. Mis on nende magnet? „Kui ma vaid teaksin,“ vastab selle peale Andres Juur. Tema sõnul sai see alguse kahest hakkajast giidist, kes olid valmis vabatahtlikult vabatahtlikega tegelema. Algul oli vabatahtlikke vähe, nüüd aga juba terve armee. „Ei teagi, mis kommi neile antakse,“ tõdeb Juur. Peamiselt löövad vabatahtlikud kaasa Teadlaste Ööl ja suuremate projektide puhul. Ühtlasi on giidide tegevusest saanud ka AHHAA töötajate kasvulava – seeläbi on saadud uusi töötajaid ja mõnest on saanud ka hilisemad projektipartnerid. AHHAA palgad astuvad riigi keskmisega paarissammu ja Juure sõnul keegi selle raha pärast nende juures ei tööta. Kui eraettevõtluses jahitakse kasumit, siis AHHAAs jahitakse viise, kuidas inimesteni jõuda. Teaduse sõnumi levitamine on mõõdupuu, mis annab loomevabaduse. „Rahanumbriga me lüüa ei saa, aga inimestest hoolida saab ikka,“ lisab Juur lõpetuseks.